Kopranõmme loodusala on unikaalne linnalähedane piirkond mitmete loodusväärtustega. Ala asub Maardus Muuga aedlinna, Vana-Narva maantee tööstuspiirkonna ja Viimsi Laiaküla vahel osaliselt riigimaal (Riigimaa 15 ja Paevälja tn 2 klindialune osa), osaliselt munitsipaalmaal (Tiigi tn 2). 20 hektariline maa-ala sobib suurepäraselt jalutamiseks, koertega liikumiseks, loodusvaatluseks ja keskkonnaharidusprogrammide läbiviimiseks.
Kopranõmmel on esindatud mitmed elupaigad ja looduskooslused nagu liivik, nõmm, männimets, kuusik, paeklindi alune ökosüsteem, lodumets ja kõdusoo. Põhjas seondub ala roostiku ja tiikidega.
2025. aasta maikuus tähistati kogukondliku algatuse korras kogu ala läbiv ringikujuline õpperada (kollased-rohelised viidad ja tähised), mis hõlbustab erinevate piirkondadega tutvumist ka esmakordsel külastajal.
Kopranõmme loodusala on looduslikult ja ökosüsteemide koosluselt haruldaselt
mitmekesine, koosnedes liivikust, nõmmest, aruniidust, lodumetsast, kõdusoost jt looduskooslustest. Tegemist on endise merepõhjaga paeklindi ja kaldavalli (Altmetsa tee äärne piirkond) vahel. Paekaldalt alla valguv vesi jääb pidama enne Altmetsa tee
äärset kaldavalli. See on kujundanud alale lõunast põhjasuunaliselt unikaalse vöötmelise
koosluse. Lõunas on astanguvöönd, seejärel kuusik, segamets, männik, liivik ja sookaasik / lodumets-kõdusoo. Tervikuna ei esine sellist kooslust üksteise vahetus lähenduses sellise kompaktsusega ei lääne ega ida pool.
Seetõttu on Kopranõmme lisaks puhkealale ka ideaalne ala linnalähedase looduse ja mitmekesiste looduskoosluste tundmaõppimiseks keskkonnahariduslike õppeprogrammide raames koolides, lasteaedades ja huvihariduses. Võimalik on külastada ka ühistranspordiga (bussipeatused jäävad u 1 km kaugusele).
Kopranõmme loodusala interaktiivne kaart
Rohelised ringid kaardil tähistavad iseloomulikke looduskooslusi või vaatamisväärsusi Kopranõmmel. Hiirega üle kaardi liikudes või mobiiltelefonis punktidele vajutades avanevad teemakohased pildid ja kirjeldused.
Loodusvaatlused Kopranõmmel
2021.-2022., 2024.-2026. aasta juunikuus viidi Kopranõmme loodusalal läbi Loodusvaatluste maratoni avalik vaatlus. 2021. aastal viidi vaatlus läbi Tallinna Botaanikaaia avamaakollektsioonide osakonna peadendroloogi Olev Abneri poolt peamiselt ühel osal liivikust ning registreeriti 222 erinevat taimeja loomaliiki. 2022. aastal viidi vaatlus läbi Olev Abneri, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi botaanika ja mükoloogia õpetaja, teadusmagister Tõnu Ploompuu ning lepidopteroloogi, Eesti Lepidopteroloogide Seltsi liikme Allan Selini poolt. Vaatlus toimus peamiselt kõdusoo ja segametsa piirkondades ning registreeriti 164 erinevat taime- ja loomaliiki. Kuna kahe aasta võrdluses mõned piirkonnad ja liigid kordusid, võib kokku hinnata loodusalal vähemalt 300 liigi olemasolu.
2024. aastal uuriti tiikide piirkonda ja kõdusood. Tiikide piirkonnast leiti mitmeid käpalisi, piirkonnas uuena tuvastati suur käopõll (III kaitskategooria kaitsealune taim). Liikide leidumist vaadeldi vaid ühel nädalavahetusel aastas ning üle 70% loodusalast on läbi uurimata. See tähendab, et mitmed taimed mis juunikuu I pooles ei olnud veel äratuntavad või olid juba domineerimise lõpetanud, ei ole vaatlusandmetes kajastatud. Samuti ei kajastanud vaatlusandmed ka muudel aegadel nähtud metsloomi (põdrad, metskitsed, koprad, rebased, jänesed), mitmeid linde (hallhaigur, hõbehaigur, luiged, pardid jm), ega kõiki putukaid.
2025. aastal toimusid putukavaatlus, mida juhendasid Allan Selin ja Urmas Jürivete (Eesti Lepidopteroloogide Selts) ja taimevaatlus, mida juhendas Thea Kull (Eesti Maaülikool). Eriti populaarseks kujunes hilisõhtune nahkhiirevaatlus:, mida juhendas Lauri Lutsar (Eestimaa Looduse Fond) ning öine putukavaatlus, mida juhendas Allan Selin. Teise päeva hommikul viis õpperetke loomade elupaikade ja tegevuse jälgede tutvustamisel läbi Raul Savimaa (Eesti Looduskaitse Seltsi Maardu osakond; SelgeSiht keskkonnahariduskeskus).
2026. aastal toimusid taas päevane ja öine putukavaatlus, mida juhendas Allan Selin. Tiikide vahelisel salaraja õppeplatsil toimus vee-elustiku vaatlus, mida juhendasid Anu Metsar (Riiska Arenduse OÜ) ja Reet Kristian (Eesti Looduskaitse Selts). Samuti toimus loomade elupaikade ja tegevuse jälgede tutvustamise retk, mida viis läbi Raul Savimaa.
2026. aasta sügisel toimusid Teadlaste ÖÖ festivali raames SelgeSiht MTÜ korraldamisel öine juhendatud putukavaatlus teemal “Putukad ja energia”, mille viis läbi Allan Selin ning õuesõppe töötuba „Kuidas püüda päikese- ja tuuleenergiat?“, mille viis läbi Raul Savimaa.
Altmetsa tee tiikide puhkeala
Altmetsa tee äärne ala on Muuga jaoks oluline ruum nii looduse, liikumise kui kogukondliku kasutuse vaates. Altmetsa tee äärsete tiikide puhkeala on osa Kopranõmme loodusalast.
Puhkeala jääb Altmetsa tee, Roostiku tänava, Tiigi tänava ja Laiaküla tee vahele ning hõlmab kahte sealset tiiki ja nende põhjakallast.
Puhkeala on joonisel piiritletud punase joonega. Numbritega ja kujunditega on tähistatud pinkide, teavitus- ja loodushariduslike siltide jm plaanitavad asukohad.
Kujunemine
2026. aasta Maardu kaasava eelarve ideekonkursi Muuga osas võitis idee kujundada Altmetsa tee äärde looduslik puhkeala. Idee elluviimist toetab Maardu linn tööde ja tegevustega 20 000 euro ulatuses. Suur osa on vabatahtlikul panusel 2026. aasta kevadiste talgute ajal koristati kogukonnaliikmete poolt alal prahti ning uuendati idapoolse tiigi lõunakaldal kulgev teerada. Maardu linna poolt rajati laiem teerada tiikide põhjaküljele, puhastati läänepoolne tiik võsast ja toodi pingid.
Valik tiikide ääres kasvavatest taimedest
Taimi tutvustavate tekstide autor on Krista Kaur (Tallinna Botaanikaaed), fotode autor Raul Savimaa (kui foto juures ei ole märgitud teisiti).
Harilik mänd (Pinus sylvestris)
Harilik mänd on iseloomuliku punakaspruuni koorega 30-40 m kõrgune okaspuu. Eestis tuntakse mändi ka rahvapärase nimetusega pedajas. Puud tuntakse ka ingliskeelsete nimetustega Scotch pine, Baltic pine või European red pine. Harilik mänd on levinuim puu Eesti metsades. Metsa, kus mänd on peamine puuliik, nimetatakse männikuks.
Hariliku männi okkad paiknevad kahekaupa lühivõrseil. Käbid valmivad teise aasta sügiseks. Käbides arenevad väikesed pruunid tiivaga varustatud seemned, mis levivad tuule abil. Mänd ei ole kasvukoha suhtes nõudlik, ta on üllatavalt kohanemisvõimeline ja talub hästi ka äärmuslikke kasvutingimusi. Mände leidub nii kuivades nõmmemetsades kui ka rabades. Puu eelistab valgusküllaseid kasvukohti.
Mänd on toiduks mitmetele liikidele. Seemnetest on huvitatud käbilinnud ning rähnid, okkad on toiduks männivaablasele ja metsisele, koorest aga toituvad kooreürask ja männikärsakas, põdrad tarvitavad toiduks männikoort ja võrseid. Männiriisikas elab sümbioosis männiga.
Harilik mänd on oluline puuliik metsanduses. Tema puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit, millest valmistatakse mööblit, parketti, vineeri, raudteeliipreid, sildu, laevamaste, poste jm vajalikku. Läänemere piirkonnas kasutatakse männipuitu laialdaselt ümarpalkmajade valmistamisel. Männivaigust toodetakse tärpentini ja kampolit. Skandinaaviamaades on kasutatud mändi ka tõrva tootmiseks. Mänd on tuntud ravimtaimena. Männikoorealust männimähka on põhjamaades kasutatud leiva valmistamiseks.
Männimetsas on õhk väga puhas, seetõttu on männimets hea koht puhkamiseks, kosutavaks jalutuskäiguks ja tervisespordiks.
Iidsete helmemändide (Pinus succinifera) merevees kivistunud vaiku tuntakse hinnalise materjali merevaiguna.
Kanarbik (Calluna vulgaris)
Kanarbik on lagedate nõmmede ja valgusküllaste nõmmemetsade taim. Ilma kanarbikuta on nõmme raske ette kujutada. Üks kanarbiku rahvapäraseid nimetusi ongi nõmmelill. Kanarbikku tuntakse vanarahva seas ka kui kaneprohtu, kanarohtu ja kanaharjakut.
Kanarbik kasvab domineeriva liigina nõmmedel, nõmmemetsades, kuivemates rabades ning annab nime vastavatele metsa- ja nõmmekooslustele. Taim on valguselembene. Kanarbik asustab kiiresti põlendikud ja raiesmikud.
Kanarbik on igihaljas 10-60 cm kõrgune kääbuspõõsas. Noored võrsed on tihedalt lehistunud. Lehed on väikesed ja rootsutud. Väikesed lehed väldivad vee liigset aurumist ja nii suudab kanarbik taluda veepuudust. Tipmistes õisikutes paiknevad kellukjad õied on roosakasvioletsed. Vili on munajas kupar, väikeste ümmarguste seemnetega. Kanarbik õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Nektaririkkad õied meelitavad ligi arvukalt putukaid. Ka mesilased külastavad kanarbikuõisi meelsasti. Kanarbik on hästituntud meetaim, kes annab rohkesti tumedat veidi mõrkja maitsega mett. Kanarbik on Eesti looduslikest taimedest üks suurema nektarihulgaga taimi.
Kanarbik on monotüüpne ehk üheliigiline perekond. Kanarbiku looduslik levila ulatub Makaroneesiast ja Euroopast kuni Kesk-Siberi ja Põhja-Marokoni.
Kanarbiku perekonna teaduslik nimetus Calluna tuleneb kreekakeelsest sõnast ‘kallyinen’ ja ‘kalluno, mis tähendab tõlkles ‘pühkima’, ‘puhastama’ või ‘ilusaks tegema’. See viitab kanarbiku kuivanud okste ajaloolisele kasutusele traditsiooniliste luudade ja harjade valmistamisel. Ajalooliselt on kanarbikku kasutatud ka katuste katmiseks ja traditsioonilise kanarbikuõlle pruulimiseks. Taime on kasutatud ka värvimiseks ja tänu suurele parkainetesisaldusele naha parkimiseks. Taime on pandud ka voodisse küljealuse pehmendamiseks või madratsitäiteks. Kanarbikuvartega on täidetud metsateid, et need oleksid porisel ajal paremini läbitavad. Kanarbikuõisi on lisatud leivajahule ja kookidele.
Kanarbik pakub toidulisa metsloomadele. Talvel toituvad sellest näiteks põdrad, metskitsed ja metssead, kevadisi võrseid ning valminud seemneid söövad linnud. Kanarbiku õisi ja lehti söövad sinitiibade ja mitmete teiste liblikate röövikud. Taim elab sümbioosis seentega, tema juured on seotud mükoriisaga.
Taime on kasutatud ka loomasöödana ning loomadele allapanuks. Liivastel aladel sobib kanarbik iluaedadesse. Kanarbikku kasutatakse ka lõikelillena kuivkimpudes. Kanarbik on Norra rahvustaim.
Aas-karukell (Pulsatilla pratensis)
Aas-karukella tuntakse arvukate rahvapäraste nimetustega -karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur ja piibutops. Nimetused karukäpad ja karvalilled iseloomustavad taime päris hästi, kuna kogu taim ongi meeldivalt karvane.
Aas-karukella leidub Eestis hajusalt kuivades männikutes, liivastel nõlvadel, loodudel ja metsaservadel. Aas-karukell on 10-30 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Taimed on kaetud pikkade tihedate hallide karvadega. Lisaks vartele ja lehtedele on karvadega kaetud ka õied. Violetsed kellukjad õied on longus, harva püstised. Aas-karukell õitseb mais ja juunis. Varajase kevade korral võib esimesi õisi märgata juba aprilli lõpus. Vili ja selle külge kinnituvad emakakaelajäänused on samuti tihedalt karvadega kaetud ning on kohastunud levima peamiselt tuule abil. Karukella seemnete levimist tuule abil soodustab seegi, et viljade valmimisel taime vars pikeneb ja viljad saavad rännata küllaltki kaugele. Aas-karukella lehed on ebakorrapäraselt sulgjagused, juurmised lehed moodustuvad õitsemise ajal.
Tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda kuuluvas karukella perekonnas on 49 liiki, millest Eestis kasvab looduslikult kaks liiki. Lisaks aas-karukellale leidub Eestis ka veidi haruldasemat ja suuremate õitega palu-karukella (P. patens).
Eestis, nagu paljudes teisteski Euroopa riikides on karukellad looduskaitse all, palu-karukell teises ja aas-karukell kolmandas kaitsekategoorias.
Rohke korjamise tõttu on karukellade arvukus vähenenud, taimed kannatavad ta looduslike kasvukohtade vähenemise tõttu.
Karukell on mürgine, nahaga kokkupuutel võib põhjustada nahaärritust. Aas-karukella ja palu-karukella on kasutatud rahvameditsiinis.
Nurmnelk (Dianthus deltoides)
Nurmnelk on üks silmapaistvamaid looduslikke taimi, kes moodustab rohumaadel silmapaistvaid erksavärvilisi kogumikke. Taim on tuntud ka rahvapäraste nimetustega metsnelk, pirdirohi, näälike, silmalill, pääsukesesilmad, verelill. Silmadega seotud nimetused viitavad sellele, et nurmnelki on traditsiooniliselt kasutatud rahvameditsiinis väsinud ja valutavate silmade ravimiseks.
Nurmnelk eelistab päikesepaistelisi kasvukohti ning kasvab peamiselt liivastel kuivadel niitudel, vahel ka metsaservades, liivikutel, puisniitudel ning jäätmaadel.
Nurmnelgil on peenikesed roomavad risoomid, millest arenevad 10-30 cm kõrgused õitsvad ja ka ilma õiteta võsud. Nurmnelgi sinakasrohelised varred on hõredalt lehistunud. Väikesed lehed on lühikarvased. Nurmnelgi õied paiknevad varrel ühe- või kahekaupa. Nurmnelgi kroonlehed on lillakaspunased, neelus tumepunase rõnga ja heledamate tähnidega. Nurmnelgi kroonlehed on tipmises osas hambulised. Vili on mitmeseemneline kupar. Nurmnelk õitseb juunist augusti või septembrini.
Nurmnelk kuulub nelgiliste (Caryophyllaceae) sugukonda 355 liigilisse nelgi perekonda. Lisaks nurmnelgile leidub Eestis looduslikult ka nõmm- ja aasnelki. Nurmnelk on meie kolmest looduslikust nelgiliigist kõige tavalisem, samas aga kõige silmapaistvam ja ka ainus, kes pole kaitse all.
Taimeperekonna nimetus Dianthus on tuletatud kreeka keelest, kus Dios tähendab jumalikku ja Anthos lille, õit. Nii tähendabki nelk jumalate lille, viidates taime jumalikule ilule.
Nurmnelk on tuntud ravim- ja meetaimena. Taime kasvatatakse ka ilutaimena. On aretatud ka arvukalt nurmnelgi sorte, kelle õite värvus varieerub punastest ja roosadest lavendlilillade ning valgete toonideni.
Lillede keeles sümboliseerib nelk armastust, kiindumust, lummatust, kirge ja tänulikkust.
Fotol on nurmnelk koos kurereha lehtedega.
Sookask (Betula pubescens)
Sookaske tuntakse rahvapäraste nimetustega karune kask ja sokikask, viidates puu karvadega kaetud noortele võrsetele. Seda kinnitab ka puu teadusliku nimetuse liigiepiteet pubescens, mis tähendab udekarvast. Nimetused sookask ja sookõiv iseloomustavad aga puu peamisi kasvukohti soostunud ja liigniisketel muldadel.
Kase perekonnas on 66 liiki heitlehiseid puid ja põõsaid. Eestis kasvab looduslikult neli kaseliiki. Lisaks sookasele leidub siin ka arukaske, vaevakaske ja madalat kaske. Sookask suudab elada ka karmidel polaaraladel. Puu on looduslikult levinud Gröönimaast ja Islandist Jakuutia ning Iraani põhjaosani.
Sookask on kuni paarikümne meetri kõrgune heitlehine puu kaseliste (Betulaceae) sugukonnas. Sookasel on tüvi peaaegu aluseni valge või siis kaetud vaid õhukese musta korbaga. Kase lehed on saagjaservalised lihtlehed. Õied on koondunud silinderjatesse urbadesse. Isasõitega urvad moodustuvad sügisel ning on pikemad, kui kevadel moodustuvad emasurvad. Kase vili on üheseemneline lame seemnis, mis levib tuule abil. Sookask on arukasest sageli jändrikum ja veidi aeglasema kasvuga.
Kaselehed on toiduks kitsedele ja vaksikute röövikutele. Talvel maiustavad kase pungade ja urbadega mitmed linnuliigid.
Sookase pungi, lehti ja tõrva on kasutatud raviotstarbel.
Skandinaaviamaades on sookase koort kasutatud leivaküpsetamisel. Koorealust punakat niinekihti kuivatati, jahvatati ja segati nisujahuga ning kasutati traditsioonilise leiva valmistamiseks.
Sookaselt kogutakse kevadel ka suhkru- ja vitamiinirikast kasemahla.
Valgest kasetohust on valmistatud tarbeesemeid ja meeneid. Oksad ja noored võrsed on väga painduvad ning sobivad hästi visplite, luudade ja saunavihtade valmistamiseks. Koorest saab valmistada ka kvaliteetset puusütt. Heleda värvusega puitu kasutatakse vineeri, mööbli, tuletikkude ja mänguasjade tootmisel ning treimistöödel.
Vitspaju (Salix viminalis)
Vitspaju tuntakse ka nimetusega korvipaju. Ta on 2-6, harva ka kuni 10 meetri kõrgune kahekojaline heitlehine põõsas. Vitspaju kasvab sageli veekogude kallastel ja teistes niisketes kasvukohtades.
Paju perekonnas on 475 liiki puid ja põõsaid. Pajud kasvavad kiiresti ja nende eluiga on võrreldes teiste puudega lühike. Paju perekonda kuuluvaid puid tuntakse eesti keeles remmelgatena. Paju perekond on kõikidest Eesti looduslikest puude ja põõsaste perekondadest kõige liigirikkam. Meil leidub 20 looduslikku pajuliiki.
Vitspajul on iseloomulikud pikad oksad ning rohekashall koor. Pikad ja kitsad lehed on pealmiselt küljelt tumerohelised ning alt hallide siidkarvadega kaetud. Vitspaju õitseb kevadel enne lehtimist. Taim on kahekojaline, mistõttu isas- ja emasõisikud paiknevad eri taimedel. Vitspaju looduslik levila ulatub Kesk-Euroopast Siberi ja Loode-Hiinani.
Pikkadel painduvatel pajuokstel on palju kasutusvõimalusi. Nendest punutakse korve, mööblit, krohvmatte ja piirdeaedu. Vitspaju kasvatatakse ka istandikes. Vitspaju on kiirekasvuline ning teda on kasutatud ka energiavõsade rajamisel ja heitvee puhastamisel, kaadmiumi jt mürgiste raskmetallide ja ohtlike ühendite eemaldamiseks keskkonnast. Paju kasutatakse ka ravimtaimena, pajukoor on aspiriini looduslik eelkäija.
Palmipuudepühal ehk urbepäeval on kombeks tuppa tuue urbadega pajuoksi. Urbepäeval viidi pajuurbi ka lauta ja põllule, et tagada eelolevaks suveks karja- ja viljaõnne. Varahommikul vemmeldati urbadega pajuokstega magajaid soovides neile head kasvu, virkust ja usinust.
Antiikajal kasutati korvipaju oksi ajutiste kilpide valmistamiseks.
Kuutõverohi (Polygonatum)
Kuutõverohi on mitmeaastane rohttaim aspariliste (Asparagaceae) sugukonnas. Taime tuntakse ka rahvapäraste nimetustega luuvalurohi ja kuuetõverohi. Nii taime ametlik nimetus, kui rahvapärased nimetused viitavad tema kasutamisele ravimtaimena. Eestikeelse nimetuse on taim saanud selle järgi, et uskumuste kohaselt keedeti temast kuutõve puhul aitavat rohtu.
Kuutõverohtu on kerge ära tunda iseloomuliku kaarjalt tõusva varre ja sellel paiknevate ovaalsete lehtede järgi. Lehtede kaenlais asuvad rohekasvalged longus õied. Kuutõverohi õitseb mais ja juunis. Õitest arenevad kerajad sinakasmustad vahakirmega kaetud marjad, mida on segi aetud mustikatega. Kuutõverohi on mürgine taim.
Kuutõverohu perekonnas on 78 liiki, millest Eestis kasvab looduslikult kaks liiki – harilik kuutõverohi ja mitmeõiene kuutõverohi.
Harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum) on 15-45 cm kõrgune kandilise varrega rohttaim. Lehed on istuvad ehk leheraota ja paiknevad varrel vahelduvalt. Rohekasvalged lõhnavad õied asuvad ühe – või kahekaupa lehekaenlais. Õitest arenevad kerajad sinakasmustad mürgised marjad. Harilikku kuutõverohtu tuntakse ka Saalomoni pitserina, kuna kuivanud õisikuvars jätab risoomile pitseritaolise armi.
(Kuutõverohu ladinakeelne nimetus Polygonatum on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest polys – palju ja gonu – liigesed, lülid ning viitab taime lülilisele risoomile. Liiginimetus odoratum tuleneb ladinakeelsest sõnast odor – ning tähendab lõhnavat, viisates lõhnavatele õitele.)
Mitmeõiene kuutõverohi (P. multiflorum) on 40-90 cm kõrgune, rulja varrega rohttaim. Rohekasvalged lõhnatud õied paiknevad kahe- kuni neljakaupa peenikestel õieraagudel. Sinakasmustad marjad on mürgised. Taime kasvatatakse ka ilutaimena aedades.
Põldohakas (Cirsium arvense)
Põldohakat tuntakse arvukate rahvapäraste nimetustega – uhakas, uhak, ohak, ohtjas, ohtkas, põlluohakas, raudohakas, karuohakas ja harilik ohakas.
Perekonnanimetus Cirsium on tuletatud kreekakeelsest sõnast kirsos, mis tähendab veenihaigusi ja viitab sellele, et antiikajal kasutati selle taime juuri veenihaiguste raviks, liigiepiteet arvense aga tähendab ‘põldudel kasvav’.
Põldohakas on kõige tavalisem ja kõige muutlikuma välimusega ohakaliik. Taime varieeruvus sõltub kasvukoha tingimustest. Varieeruda võib lehtede kuju ning karvasuse laad, aga ka kogu taime suurus ja kuju, varre ning lehtede ogalisus, ogade välimus ja õite värvus.
Põldohakas on 40-140 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim, kelle horisontaalsete juurduvate võsunditega sammasjas juur ulatub kuni poole meetri sügavusele. Varred on jäigad, püstised ning tipmises osas rikkalikult harunenud. Lehed rootsutud, vähem või rohkem hõlmiseid. Arvukates väikestes korvõisikutes on roosakaslillad aromaatsed õied. Vili on määrdunudvalge pappusega seemnis. Taim õitseb juulist septembrini.
Põldohakas kuulub 499 liigilisse ohaka perekonda korvõieliste (Asteraceae) sugukonnas. Põldohakas on tavaline kõikjal Eestis, kasvades põldudel, raiesmikel, jäätmaadel, rannikul, tuleasemetel. Ta võib kasvada ka toitainetevaesel pinnasel, kuid eelistab siiski viljakat mulda. Põldohakas on savilembene taim, mistõttu peetakse teda ka savi indikaatortaimeks. Põldohakas on tülikas ning visa umbrohi.
Põldohakas on toidutaim ohakalindudele, kanepilindudele ning mitmetele liblika- ja putukaliikidele. Taim on kasulik nektarist toituvatele tolmeldajatele. Põldohakas on hea meetaim.
Nagu teistelgi ohakaliikidel, on ka põldohaka juured söödavad. Põldohaka valgurikkaid pehmeid noori võsusid ja lehti on näljaaegadel toiduks tarvitatud ning söödetud ka loomadele. Šotimaal Islay saarel asuv Bruichladdichi piiritusetehases kasutatakse põldohakat ühe koostisosana 22 taimse komponendi hulgas, mida kasutatakse džinni „The Botanist“ valmistamisel.
Foto autor: Ivar Leidus, Wikimedia Commons CC 3.0
Harilik haab (Populus tremula)
Haaba on üpris kerge teistest puudest eristada. Väikseimagi tuulehoo korral värisevate lehtede järgi tunneme ta juba kaugelt ära. Hariliku haava teadusliku nimetuse liigiepiteet tremula tähendabki värisevat ja viitab puu lehtedele. Haaba tuntakse ka rahvapäraste nimetustega haav, mädapuu, aab ja hundipuu.
Harilik haab kuulub 61 liigilisse papli perekonda, pajuliste (Salicaceae) sugukonnas. Haab on heitlehine kahekojaline lehtpuu. Haava õied on ühesugulised ruljad urvad. Tumepunased isasurvad on kaetud hallide karvadega. Hõbehallid emasurvad on punaste emakasuudmetega. Haab on tuultolmleja ning õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai alguses. Väikesed seemned levivad tuule abil. Haava lehed on peaaegu ümmargused, täkilise servaga lihtlehed. Haava lehed liiguvad pika leherao tõttu kergesti ja muudavad tuule sosina kuuldavaks. Seetõttu tunti haavapuid antiikajal oraaklipuudena.
Haab moodustab rikkalikult juurevõsu ning kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teistes metsakooslustes. Harilik haab on valgusnõudlik ja eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi.
Haavametsad on meie lehtmetsade seas kaasikute ja lepikute järel kolmandal kohal. Haab on meie metsade kiiremakasvulisemaid puuliike.
Haab meeldib metsloomadele. Haavapuu on kobraste lemmiktoit, mistõttu haavikute läheduses võime sageli näha kobraste tegutsemisjälgi. Haavaoksad on meelistoit ka kitsedele, põtradele ja jänestele ning haavakoor isegi hiirtele. Haab sobib hästi ka rähnidele pesaõõnsuse rajamiseks. Ka lendoravate peamiseks pesapaigaks on õõnsused haavatüvedes. Haavapuuga on seotud ka kümneid linnu- ja seeneliike. Haavast sõltuvad ka ligi 300 putukaliiki, nende hulgas haavasikk. Haavaga on tihedasti seotud ka liblikas haavaulmik.
Haaba on kasutatud ka rahvameditsiinis. Haava puit on kergesti lõhestatav, valge ja suhteliselt kerge ning seetõttu tehakse temast katuselaaste, kastilaudu, tuletikke, sauna lavalaudu ja vineeri. Jämedatest haavapuudest on tahutud ühepuulootsikuid ehk haabjaid. Haaba saab kasutada küttepuuna või paberipuiduna. Haavalaaste kasutatakse ka iluesemete punumiseks.
Hall lepp (Alnus incana)
Leppa on peetud soome-ugri rahvaste pühaks hingepuuks. Lepa perekonnas on 40 liiki puid ja põõsaid kaseliste (Betulaceae) sugukonnas. Eesti looduses kasvab kaks lepaliiki: hall lepp ja must ehk sanglepp.
Hall lepp on saanud nime koore värvuse järgi. Ladinakeelne liiginimetus incana tähendabki tõlkes halli. Hall lepp on kuni 15–20 meetri kõrgune heitlehine põõsas või väike puu. Hall lepp õitseb varakevadel, märtsis või aprillis enne lehtede puhkemist. Isasõied paiknevad saledates rippuvates urbades, emasõied paiknevad emaurbades nn lepakäbides. Hall lepp on tuultolmleja. Emasurvad puituvad ja nendest arenevad käbitaolised vilikonnad, milles valmivad väikesed tuule abil levivad seemned. Halli lepa lehed on teritunud tipuga ning alumiselt küljelt hallide karvadega kaetud.
Hall lepp on kiirekasvuline puu, kes on kasvutingimuste osas leplik ja kasvab hästi toitainetevaestel muldadel. Hall lepp talub hästi niisket pinnast ja tuleb toime ka soostuvatel muldadel. Hall lepp kasvab harilikult alumises puurindes või võsastikena metsaservades, söötijäänud põldudel, veekogude kallastel ja puisniitudel. Hallid lepad on sageli uute metsaalade asustajad. Hall lepp on võrdlemisi lühiealine puu kelle vanus jääb tavaliselt alla 100 aasta. Taime tuntakse ka rahvapäraste nimetustega valge lepp, isalepp, emalepp, maltslepp ja pasklepp. Sõna ‘lepp’ on mitmetel soome-ugri rahvastel kasutusel ka sõna ‘veri’ tähendusena. Sellest on oma nime saanud nii lepatriinu kui lepalind.
Hall lepp muudab mulla, millel kasvab viljakamaks. Tema lehed varisevad rohelisena ja rikastavad mulda toitainetega. Lepa juurtelolevad kiirikbakterite kogumikud seovad õhulämmastikku ja muudavad kasvupinnase viljakamaks.
Hall lepp pakub elupaika ja varjet metsloomadele, põdrad, hirved ja metskitsed söövad puu võrseid ning linnud toituvad tema seemnetest. Hall lepp on toidutaimeks ka mitmete liblikaliikide röövikutele. Lepa puitu ja koort kasutatakse liha ja kala suitsutamisel, kuna see annab lihale ja kalale ilusa läike ja hea maitse. Puidul on vähe majanduslikku väärtust. Lepa puitu kasutatakse süüte- või küttepuudena, sellest on voolitud toidunõusid ning valmistatud vineeri. Lepa koort on kasutatud ka naha parkimisel ja värvimisel. Kiire kasvu tõttu on halli leppa kasutatud energiavõsade rajamisel.
Täpsem teave ja kontakt: info@kopranõmme.ee, telefon 5918 9000.